Erasmus blog

The last day started with a little blue feeling . New friends and acquaintances had been made, with whom it was interesting and exciting to spend time together, but now was the last day.

In the morning, we took a bus from the hotel to Palma di Montechiaro for the last time to visit the school that hosted us and to make conclusions of the past busy week. The whole school staff was already waiting for us with joyful excitement. Some greeted us at the gate, some waved through the windows of the schoolhouse. We were very warmly hosted throughout this week, and it was very nice!

Our last meeting started with a speech by head mistress. Then, the diplomas were handed to the participants and group photos were taken. The formal part ended with a party in a fun mood. Students from different countries showed their national dances and taught them to others. The dancing did not want to end, because there were always some students who wanted to show the “last” dance moves. The southern temperament affected everyone, the usual Nordic modesty was left aside, and everyone found themselves dancing together in the middle of the sun in the classroom. The last hugs in the schoolyard, the last photos, exchanges of insta contacts, tears… Then we went to a joint gala lunch with the Italian teachers and students who hosted us to a restaurant-mill in a local town. All the dishes were extremely tasty as typical to Italy and the table was very rich. And then it was all over suddenly.

It was time to get on the bus, wave to the great hosts for the last time and drive back to the hotel to get home.

Friday was the only day we had some free time, which our Estonian team spent by the hotel pool. Some enjoyed the sun, some swam, and some tried surfing. Everyone had a great time and lots of fun.

Just as the week started with a pizza tasting next to the hotel, so was the Sicilian week concluded with an Italian classic – pizza. To top it all off, dessert was Nutella pizza.

It was time to pack our bags to head to the airport before five o’clock in the morning. It was a very exciting and active week. Thank you to the hosts for such a great and eventful week!

Written by Eve, IT teacher, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Viimane päev algas väikese ärevusega hinges. Olid ju leidnud endale uued sõbrad ja tuttavad, kellega suhtlemine oli huvitav ja põnev ,ning nüüd oligi juba käes viimane projektipäev.

Hommikul sõitsime hotelli juurest viimast korda bussiga Palma di Montechiaro’sse, et külastada veel korra meid vastu võtnud kooli ja teha kokkuvõte möödunud tegusast nädalast.  Kogu koolipere oli meid rõõmsa ärevusega juba ootamas. Kes tervitas meid väravas, kes lehvitas koolimaja akendest. Terve selle nädala jooksul võeti meid väga soojalt vastu, ja see oli hästi meeldiv!

Meie viimane kohtumine algas Itaali sõpruskooli direktori sõnavõtuga ja seejärel jagati osalejatele tunnistused ning tehti ühispildid. Piduliku osa lõpetas lõbusas meeleolus peetud pidu, kus erinevate riikide õpilased näitasid oma rahvuslikke tantsusamme ja õpetasid neid teistele. Tantsud ei tahtnud kuidagi lõppeda, sest ikka oli mõni õpilane, kes tahtis veel „viimased“ tantsusammud ette näidata. Lõunamaine temperament nakatas kõiki, tavapärast põhjamaist tagasihoidlikkust ei paistnud enam kuskilt ja kõik leidsid end ühiselt keset päikesepaistet klassiruumis lõbusasti tantsima. Viimased kallistused koolihoovis, viimased pildid, Instagrami kontaktide vahetused, pisarad… Seejärel suunduti koos võõrustanud itaalia õpetajate ja õpilastega ühisele pidulikule lõunale kohaliku linnakese restoran-veskisse. Kõik toidud olid itaaliapäraselt äärmiselt maitsvad ja laud väga rikkalik. Ja oligi ootamatult kõik. Aeg istuda bussi, lehvitada viimast korda suurepärastele võõrustajatele ja sõita tagasi hotelli valmistumaks kojusõiduks.

Reede oli ainus päev, kus meil tekkis natukene vaba aega, mida meie Eesti esindus sisustas hotelli basseini ääres. Kes mõnules päikese käes, kes ujus ja kes sai selgeks surfamise. Lõbu oli laialt ja muljed suurepärased.

Samamoodi nagu nädalat sai alustatud hotelli kõrval ühiselt pizza degusteerimisega, nii sai ka Sitsiilia nädal kokku võetud ikka Itaalia toiduga, suurepärase pizzavalikuga. Krooniks kõigele magustoiduks pizza nutellaga.

Oligi aeg kohvrid pakkida ja minna puhkama, et hommikul juba enne kella 5 asuda teele lennujaama poole. Oli väga põnev ja tegus nädal. Aitäh vastuvõtjatele suurepärase ja sisuka nädala eest!

Kirjutas Eve, haridustehnoloog, Audentese Erakool

The day started as usual, we woke up, went to eat, etc. But when we got on the bus, we didn’t go to the local school, instead we went to the startup Make Hub. There we were introduced to employees and their innovation. When our acquaintances were made, we were divided into teams where we had to create our own company that would find a solution to today’s problems. We were divided into 6 teams and the exciting thing was that each team had students from different countries. We had about 2 hours to think about our company and make a presentation on powerpoint. When everyone was ready, we went to eat. The funny thing was that they talked about how to be in harmony with nature and use traditional Sicilian farming techniques, but they put out plastic cups for lunch. Anyway, it was time for us to give our presentations. Our students were very active and got the best places when it was necessary to evaluate companies. Jan’s team had a very good transport company that was comfortable and efficient, Timur’s team had a train powered by cow faeces, and Henry’s team had a magnet based electric generator. After that we went to a local company in a factory called Bio Hortus which grows fresh plant food. We also got to taste melon! We didn’t stay there very long and headed back to the hotel.

Written by Henry Joseph, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päev algas nagu tavaliselt, ärkasime, käisime söömas jne. Kui me bussi peale läksime, siis me ei sõitnud kohalikku kooli, vaid läksime startup keskusesse Make Hub. Seal tutvustati meile töötajaid ja nende innovatsioone. Kui olime kõigiga tuttavaks saanud, jagati meid võistkondadesse, pidime looma oma ettevõtte, mis leiaks lahenduse tänapäeva probleemidele. Meid jagati 6 võistkonda ja põnev oli see, et igas võistkonnas oli erinevatest riikidest õpilasi. Meil oli umbes 2 tundi aega, et mõelda välja oma ettevõte ja teha selle kohta esitlus. Kui kõik said valmis, saime süüa. Naljakas asi oli see, et nad rääkisid, kuidas loodusega tuleb kooskõlas olla ja kasutada Sitsiilia traditsioonilisi põlluharimistehnikaid, aga ise pakkusid nad lõunaajal jooke plasttopsidest. Igatahes oli nüüd aeg esitlusteks. Meie kooli õpilased olid väga agarad ja said ka kõige paremad kohad, kui oli vaja hinnata ettevõtteid. Näiteks Jani idee, mida tema rühm arendas, oli väga hea transpordifirma, mis on kiire ja mugav. Timuri meeskond tegeles lehma väljaheidete jõul töötava rongiettevõtte väljatöötamisega ja Henry meeskonnal magnetitepõhine elektrigeneraator. Pärast seda läksime me ühte kohaliku ettevõtja tootmisesse, mille nimi oli BioHortus, kus kasvatatakse värsket taimset toitu. Me saime ka melonit maitsta! Kaua me seal ei viibinud ja suundusime tagasi hotelli.

Kirjutas Henry Joseph, Audentese Erakool

The third day of the Erasmus project, Wednesday, we had a tour day. At 8:30, all countries took a bus together to the UNESCO World Heritage Site – the Archaeological Site of Agrigento.

On site we visited the remains of the Doria temples, which dominate the ancient city of Agrigento. The temples were huge and very powerful. It is interesting to think about how so long ago people were able to build such buildings. We spent a long time in the Agrigento area because the place was large and there was a lot to discover.

Then we went to The Kolymbetra Garden in Agrigento, where we could see all the plants that the garden had to offer – orange trees, lemon trees, tomatoes, herbs, Nispero trees, etc. The garden was beautiful and full of many different varieties. The guide who came with us told us about The Kolymbetra garden and its plants. After visiting the garden, we had a lunch in the garden, where we were able to eat various Sicilian national dishes. It was very different from the food we eat in Estonia, but definitely delicious and new taste experience.

When we left Agrigento, we set off for a Sicilian wine estate. On the spot, the owner of the winery told us about the stages of making his own wine and how the wine finally reaches the market. It was very surprising how long this whole process actually takes. At the same time, he also gave us a tour of the wine estate.

After visiting the winery, our day was over and we headed back to our hotel. It was one warm and active day. By the end of the day, we were all extremely tired, but it was all definitely worth it.

Written by Lisette, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Erasmus projekti kolmas päev, kolmapäev, oli meil ekskursioonipäev. Kell 8.30 sõitsime kõikide partnerkoolide õpilastega bussiga UNESCO maailmapärandisse kuuluvasse Agrigento arheoloogilisse piirkonda.

Kohapeal külastasime iidse linna Agrigento Dooria stiilis templite varemeid. Templid olid hiiglaslikud ja väga võimsad. Huvitav on mõelda, kuidas nii kaua aega tagasi suutsid inimesed selliseid ehitisi ehitada. Veetsime pikalt aega Agrigento piirkonnas, kuna koht oli suur ja avastada oli palju.

Edasi läksime Kolymbetra aeda Agrigentos, kus saime vaadata taimi, mis seal kasvasid: apelsinipuud, sidrunipuud, tomatid, ürdid, nisperopuud jne. Aed oli imeilus ja palju erinevaid sorte täis. Kolymbetra aiast ja selle taimedest rääkis meile meiega kaasas käiv giid. Peale aia külastust oli lõunasöök aias, kus saime süüa erinevaid Sitsiilia rahvustoite. See oli väga erinev toitudest, mida meie Eestis sööme, kuid kindlasti maitsev ja uus maitsekogemus.

Kui olime Agrigentost lahkunud, asusime teele Sitsiilia veinimõisa. Kohapeal rääkis veinimõisa omanik enda veini valmistamise etappidest ja kuidas vein lõpuks turule jõuab. Väga üllatav oli see, kui kaua see terve protsess tegelikult aega võtab. Samal ajal tutvustas ta enda veinimõisa ja tegime väikse ringkäigu.

Pärast veinimõisa külastust oligi meie päev läbi saanud ning edasi suundusime hotelli. Oli üks soe, aktiivne ja tegevusi täis päev. Päeva lõpuks olime kõik tohutult väsinud, kuid see kõik oli ka seda kindlasti väärt.

Kirjutas Lisette, Audentese Erakool

Our morning started off with us having some breakfast and heading to the bus to go to „G.B. Odierna”  school in Palma di Montechiaro. At the school we were greeted by the teachers and students who were all very welcoming towards us. We entered our class that we were assigned for the week and greeted all the others apart of the project. Once seated and our presentations ready, we greeted the Turkish students and teachers due to them coming on Monday instead of Sunday like the rest of us. We listened to their national anthem, schools and countries introduction and their selected entrepreneurs’ interviews. Once they were done, the rest of us started presenting. Some interviews were presented as videos, but some as slide shows. When everyone had done their presentations, the boys went and played football while the girls watched us play. During the match we were greeted by the mayor of the town. Once we finished with our match we left for lunch. After lunch we had a tour of Palma di Montechiaro and went to the beach where some of us swam in the Mediterranean Sea, while others stayed on shore. Once it got late we all packed up and headed towards the hotel where we had dinner and went to bed eagerly awaiting the next day.

Written by Timur, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie hommik algas sellega, et sõime hommikusööki ja suundusime bussi, et sõita „G.B.  Odierna” kooli, mis asus Palma di Montechiaro väikelinnas.  Koolis tervitasid meid õpetajad ja õpilased, kes olid väga vastutulelikud.  Astusime oma klassi, mis meile nädalaks määrati, ja tervitasime kõiki teisi projekti osalejaid.  Kui olime istunud ja ettekanded valmis pannud, tervitasime Türgi õpilasi ja õpetajaid, kuna nad tulid esmaspäeval, mitte pühapäeval, nagu teised osalejad.  Kuulasime nende riigihümni, koolide ja riigi tutvustust ning ettevõtjatega läbi viidud intervjuusid.  Kui need olid tehtud, hakkasid teised riigid esitlema.  Mõni intervjuu esitati videona, osa aga slaididena. Kui kõik olid enda ettekanded esitanud, läksid poisid jalgpalli mängima, samal ajal kui tüdrukud vaatasid nende mängu.  Mängu ajal tervitas meid linnapea. Kui olime matši lõpetanud, läksime lõunale. Pärast lõunasööki tegime ekskursiooni Palma di Montechiaros ja läksime randa, kus mõned läksid ujuma, teised aga jäid kaldale.  Kui kell oli palju, pakkisime kõik asjad kokku ja suundusime hotelli poole, kus sõime õhtusööki ja läksime järgmist päeva oodates magama.

Kirjutas Timur, Audentese Erakool

On Monday, our first day in Sicily, started with us going swimming in the morning, doing our morning preparations and eating breakfast. Then we went on a bus that took us to the Palma Di Montechiaro school, where every country’s students introduced themselves, their lands, and their schools. Everyone there was charming, and the pupil’s presentations were well done. We were especially amazed by the hospitality of the Italians cause they treated us like childhood friends although we had just met. After our introductions, we went to eat lunch at a local restaurant, where they served us delicious kinds of pasta. They took us to a seaside beach and cliffs area when we finished eating. The views were extraordinary. After that, the bus drove us to Pirandello’s house, who had won a novel award for his literary masterpieces. Sadly we didn’t understand much because the exhibitions were in Italian.

In the evening, we went out with our Estonian group to a nearby restaurant, where we ate many different types of pizzas for dinner. Then we went back to our hotel, where we played cards and went to sleep to get a good night’s rest.

Written by Jan Alex, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esmaspäev, meie esimene päev Sitsiilias, algas sellega, et käisime hommikul ujumas, tegime hommikusi ettevalmistusi ja sõime hommikusööki. Seejärel läksime bussiga Palma Di Montechiaro kooli, kus iga riigi õpilased tutvustasid end, oma maid ja koole. Kõik olid võluvad ja õpilaste ettekanded olid hästi tehtud. Eriti hämmastas meid itaallaste külalislahkus, sest nad kohtlesid meid nagu lapsepõlvesõpru, kuigi olime just kohtunud. Pärast tutvustusi läksime lõunat sööma kohalikku restorani, kus meile pakuti maitsvaid pastasorte. Nad viisid meid mereäärsesse randa ja kaljude piirkonda kui söömise lõpetasime. Vaated olid erakordsed. Peale seda viis buss meid kirjanduslike meistriteoste eest romaaniauhinna pälvinud Pirandello majja. Kahjuks ei saanud me paljust aru, sest näitused olid itaalia keeles.

Õhtul läksime oma Eesti seltskonnaga välja lähedal asuvasse restorani, kus sõime õhtusöögiks palju erinevaid pitsasid. Seejärel läksime tagasi oma hotelli, kus mängisime kaarte ja läksime magama, et korralikult end järgmiseks päevaks välja puhata.

Kirjutas Jan Alex, Audentese Erakool

The morning of the last day of the project started unexpectedly. Our flight from Istanbul to Tallinn was cancelled due to an upcoming snowstorm. Not knowing how and when we would get back home left us all somewhat anxious. Nevertheless, the students had to refine and present their business ideas. Flexibility and adapting to unexpected situations are essential skills for coping in the 21st century, and thus, work resumed, despite all else.

The morning passed by working in previously familiar groups. Together the finishing touches were added to the business ideas – SWOT analysis was conducted to assess the strengths, weaknesses, opportunities and threats of the proposals. The business ideas were formulated into presentations and each group had the opportunity to introduce their ideas to their peers.

In the second half of the day, we visited Adana University of Science and Technology (ATU), founded in 2011. It is one of the 11 technical universities in Turkey. ATU activities are financed from the state budget and it is considered to be one of the leading universities in the region. ATU has 6 faculties, a college of foreign languages, 4000 students and about 400 people among its academic staff. The university campus has a dormitory for 1000 students. ATU aims at identifying talents and future leaders and supporting their development. Future engineers, astronauts, political scientists, architects, designers (and social scientists) will study at Adana University of Science and Technology. In the future, the university wants to specialize in the field of aerospace.

After a short introduction of the university, we all received an inspiring presentation which encouraged us to dream big, think creatively and move purposefully towards our goals. The takeaway message was that now is the time to start.

At the end of the day and the project, a common lunch was organised in the university cafeteria and so came the time to say goodbye. Five days in Turkey had passed quickly, filled with many different activities and exciting outings. We have all gained experience in coping in a foreign language and a different cultural environment, adapting to new and unexpected situations as well as collaborating effectively in a team.

To conclude, I would like to thank our teacher Heli, who is the Estonian coordinator of the project and also the general project manager for Erasmus + / We Start Up. Thank you Valerija, Nathali, Rasmus and Maksim! I believe that your dreams and ideas will surely come true, and we can all learn a lot from the experience we have gained in Turkey.

Written by Kaie, school counsellor

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Projekti viimase päeva hommik algas ootamatult. Meie lend Istanbulist Tallinnasse oli eesootava lumetormi tõttu tühistatud. Teadmatus, kuidas ja millal koju jõuame, tekitas meis kõigis parasjagu ärevust. Sellest hoolimata, oli õpilastel vaja viimistleda ja esitleda oma ettevõtlusideed. Paindlikkus ja ootamatute olukordadega kohanemine on 21. sajandil oluline oskus hakkamasaamiseks ja nii asutigi kõigest hoolimata tööle.

Hommikupoolik kulus juba tuttavaks saanud gruppides töötades. Ühiselt anti viimane lihv oma ettevõtlusideedele. Abivahendina kasutati seekord SWOT analüüsi, et hinnata oma äriidee tugevaid ja nõrku külgi, võimalusi ja ohte. Ettevõtlusideed vormistati esitlusteks ja iga grupp sai võimaluse oma ideed kaaslastele tutvustada.

Päeva teises pooles külastasime 2011. aastal asutatud Adana Teaduse- ja Tehnikaülikooli (ATÜ). See on üks Türgi 11-st tehnikaülikoolist. APÜ tegevus on finantseeritud riigi eelarvest ning seda peetakse üheks juhtivaks ülikooliks selles piirkonnas. ATÜ-s on 6 teaduskonda, tegutseb võõrkeelte kolledž, õpib 4000 üliõpilast ja töötab ligikaudu 400 akadeemilist töötajat. Ülikoolilinnakus on üliõpilaskodu 1000 üliõpilasele. Ülikool on võtnud suuna tulevikutegijate ja talentide leidmisele ning nende arengu toetamisele. Adana Teaduse- ja Tehnikaülikoolis õpivad tulevased insenerid, astronaudid, riigiteadlased, arhitektid, disainerid ja sotsiaalteadlased. Tulevikus soovib ülikool spetsialiseerida lennu- ja kosmonautika valdkonnale.

Peale lühikest ülikooli tutvustust saime kõik osa inspireerivast ettekandest, mis julgustas unistama suurelt, mõtlema loovalt ja liikuma sihikindlalt oma eesmärkide suunas. Kõlama jäi mõte, et õige aeg alustamiseks on just nüüd ja praegu.

Päeva ja projekti lõpetuseks söödi ülikooli kohvikus ühine lõunasöök ning oligi aeg hüvasti jätta. Viis päeva Türgimaal olid möödunud kiiresti. Nendesse mahtus palju erinevaid tegevusi ja põnevaid väljasõite. Kõik oleme nüüd kogemuse võrra rikkamad, kuidas tuleme toime võõras keele- ja kultuurikeskkonnas, millised on meie oskused saada hakkama uutes ja ootamatutes olukordades ning kuidas teha tulemuslikku meeskonnatööd.

Lõpetuseks soovin tänada õpetaja Heli, kes on projekti eestipoolne koordinaator ja ühtlasi ka kogu Erasmus+/We Start Up projektijuht. Tänan Valerijat, Nathalid, Rasmust ja Maksimi. Usun, et teie unistused ja ideed saavad kindlasti teoks ning Türgist saadud kogemustest on meil kõigil palju õppida.

Kirjutas Kaie, õppenõustaja

The fourth day started for us at 6 in the morning, as we set off for the region of Cappadocia (the place is known for its hot air balloon trips and Fairy Chimneys) which was located 3 and a half hours away from our hotel.  Instead of sleeping on the bus, the Turks started dancing, for which we were also dragged up. From the bus window you could see very beautiful snow-capped mountains.

When we arrived in the city, we first visited the ancient underground city of Kaymakli. However, the caves of the underground city were so shallow that people of long stature had to be bent over most of the time to fit.

Next we drove to the Pigeon Valley, where there were an incredible number of pigeons, as the name implies. From the valley there was a view of the beautiful Fairy Chimneys (mountains). Against the background of a beautiful view, many Turks wanted to take “fan pictures” with us.

Next we arrived at a place called Pasa Baglar. There we saw tall pedestal stones. The rocks have formed from the eruptions of the stage and their sediments, and the erosion has made them elongated for many centuries.

After Pasa Baglar, we moved on to the crystal and rock workshop. The stones were polished with a special grinding machine. First, the stones were ground with the said machine, and then they were treated with water, as a result of which the stones were made shiny. Of particular interest was the local crystal, found only in Turkey, which was of a different color under different lights. The stone changed color due to the intensity of the light.

After that we had lunch at a local restaurant. The restaurant was located inside the cliff. There we first were offered a vegetable puree soup, the second dish was a beef stew cooked in a clay pot with vegetables with a side of fresh salad.

After lunch we moved on to a local pottery workshop. Two members of our group were also able to try their hand at pottery. The workshop there was popular for its donut looking wine jugs, all of which were molded and painted on site. After seeing the process of making it ourselves, we were also able to buy ceramics for home.

Written by Rasmus, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Neljas päev algas meie jaoks kell 6 hommikul, sest asusime teele 3 ja pool tundi eemal asuvasse Kapadookia piirkonda, mis on tuntud kuumaõhupalli reiside ja nn haldjakorstnate poolest. Bussis magamise asemel alustasid türklased aga varahommikuse tantsuga, mille jaoks ka meid püsti tiriti. Bussisõidu ajal paistsid aknast väga ilusad lumega kaetud mäestikud.

Linna jõudes külastasime esimesena Kaymakli maa-alust iidset linna. Maa-aluse linna koopad olid aga niivõrd madalad, et pikemat kasvu inimesed pidid enamus aja suisa kükitama.

Järgmisena sõitsime Tuvide Orgu, kus vastavalt nimele oli uskumatult palju tuvisi. Orust avanes vaade ilusatele „haldjakorstnatele“. Kauni vaate taustal soovisid paljud türklased meiega fännipilte teha.

Järgmisena jõudsime kohta nimega Pasa Baglar. Seal nägime kõrgeid pjedestaalkive. Kivid on tekkinud laavast ja setetest, mitme sajandi pikkune tuule- ja vee-erosioon on voolinud nad piklikeks.

Pärast Pasa Baglari liikusime edasi kristallide ja kivimite töökotta. Kive lihviti spetsiaalse lihvimismasinaga. Kõigepealt lihviti kivid masinaga ja pärast töödeldi neid veega, mis tegi kivid säravaks. Eriti huvitav oli kohalik, ainult Türgis leiduv vääriskivi, mis oli erinevates valgustingimustes all erinevat värvi. Kivi muutis värvi vastavalt valguse intensiivsusele.

Pärast seda sõime lõunat kohalikus restoranis. Restoran asus kalju sees. Seal pakuti meile juurvilja -püreesuppi, teiseks roaks oli savipotis keedetud loomalihahautis ja köögiviljad, kõrvale pakuti värsket salatit.

Pärast lõunasööki liikusime edasi kohalikku keraamikatöökotta. Kaks meie grupi liiget said ka ise keraamika kallal kätt proovida. Sealne töökoda on tuntud oma ainulaadse disainiga veinikannude poolest, need kõik olid voolitud kohalikust savist ja värvitud ka kohapeal. Kui olime nende veinikannude valmimise ära vaadanud, oli meil võimalik ka keraamikat koju osta.

Kirjutas Rasmus, Audentese spordigümnaasium

On Wednesday we woke up at 7:30 and went to have breakfast straight away. Breakfast was unusual for me, there was a lot of Turkish food.

After that, we headed to the school at 9:00, there was an opportunity to get to know more about the students who study there. At 10:00 we went to various facilities in Adana. The first location was a factory producing alcohol. It smelled strong at times and it was impossible to be there. We took the tour, we were told everything in detail and they showed us everything. We were very well greeted and they even gave us booklets. People were very helpful and always happy to share more information with us. After that we went to the next place – Commodity Exchange. We were told about employers and how to join them. We were told that people go through special training, where they were taught everything they needed. Then we went to the Techno City. There were a lot of young students who shared their knowledge with us and talked about what they were doing and showed an example of how to do various activities. For example, they expanded our knowledge of what can be done. The students brought the characters to life on computers. I was very surprised and it seemed difficult, but the students are very talented and want to develop further in their field. After such a hard day we went to a hotel with great knowledge and broaden horizons. In the evening we had a dinner where everyone shared their thoughts about the trip and enjoyed Turkish national food.

Written by Valerija, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolmapäeval ärkasime kell 7.30 ja läksime kohe hommikusöögile. Hommikusöök oli minu jaoks ebatavaline, seal oli palju Türgi toitu.

Pärast seda suundumine kell 9.00 kooli, kus oli võimalus rohkem tutvuda õpilastega, kes seal õpivad. Kell 10.00 külastasime erinevaid Adana ettevõtteid. Esimene saabumiskoht oli tehas, kus toodeti alkoholiühendeid. Kohati oli tugev ebameeldiv lõhn ja vahepeal oli lausa võimatu hingata. Kui ekskursioon lõppes, räägiti meile üksikasjalikult tootmisprotsessist ja näidati seadmeid ja tooteid. Me olime väga teretulnud ja meile kingiti mõned infovoldikud. Inimesed olid väga abivalmid ja vastasid meelsasti meie küsimustele. Pärast seda läksime järgmisse kohta, see oli Kaubabörs. Seal räägiti meile põllumajandustoodete müügist ja börsi toimimisest. Meile öeldi, et maaklerid saavad spetsiaalse koolituse, kus neile õpetati kõike vajalikku. Lõpuks saime toredad kingitused: see oli Türgi maius, mida me hiljem perega mõnuga proovisime.

Siis läksime Techno City’sse. Seal oli palju noori õpilasi, kes jagasid meiega oma teadmisi ja rääkisid, mida nad teevad, ja näitasid, kuidas ühte või teist asja arvutigraafikas teha. Näiteks avardasid nad meie teadmisi, millist tööd saab teha arvutis. Tudengid elustasid arvutiekraanil väljamõeldud tegelased ja koostasid neist arvutimänge. Olin väga üllatunud ja see tundus väga raske, aga tudengid on väga andekad ja tahavad väga oma unistused ellu viia. Pärast tihedat päeva jõudsime tagasi hotelli. Õhtul nautisime õhtusööki, kus kõik said omavahel arutada, mida nägime ja teada saime, ning nautisime Türgi rahvusroogasid. Niiviisi lõppeski meie projekti järjekordne unustamatu ja infoküllane päev.

Kirjutas Valerija, Audentese spordigümnaasium

 

 

 

 

The second day of our student exchange started with an early wake-up call at six o’clock, which was extremely difficult to do because Turkey is one hour ahead of Estonian time and at that time we were not used to the Turkish time zone, so the wake-up call was equal to five o’clock for us. A long, three-and-a-half-hour bus ride awaited us in front of a town called Antakya.

The bus drive passed quickly as there was lots of special things to see all the time, large and powerful metal factories, beautiful and snowy mountains and different colors mosques. It all made me think a lot. Of course, I have to mention the dances inside the bus, it was something very special we had never seen before. Everyone sitting on the bus applauded to the beat of the song, and all who wanted to be danced in the middle of the bus.

The first visit of the day was the Titus Tunnels, which were built in the first century. When we entered the tunnel, we had to jump over a small stream that flowed through the entire tunnel. These tunnels were very beautiful, I still don’t understand how people built it by hand in the first century. I think we could have entered the tunnels a lot more, but we didn’t have time for that because we had to move on to Herbiye waterfall. It was quite cold at the magical waterfall, so we didn’t stay there very long, we took another group photo and moved on.

After we left the waterfall, we were taken to lunch. For lunch, we were offered a local tray kebab or grilled chicken. My choice was a tray kebab, which I really liked. A salad and various spices were served next to the kebab. For dessert, we were served very sweet local cheese-like cake covered with fine caramel sticks.

After a delicious meal, we moved on to famous ancient destinations, the first destination was Church of St. Pierre, which is carved into the side of Mount Staria, and it is one of the oldest churches in Christianity. Next we went to the mosaic museum, which was said to be the largest in Turkey. The third place was the Habib Necar Mosque, one of the oldest mosques in Turkey, it looked pretty outdated.

At the end of the day we visited a long market where we had time to walk around and buy things. In the evening, we are very tired from the bus driving, so we took a walk in Adana city.

Written by Maksim Tanner, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie Türgi õpilasvahetuse teine päeva algas varase äratusega kell kuus, mida oli äärmiselt raske teha, kuna Türgis on kell tund aega ees Eesti ajast ning sel hetkel polnud me veel Türgi ajavööndiga harjunud, seega see kell kuus oli meie jaoks võrdne kella viiega.

Ees ootas meid pikk kolme ja poole tunnine bussisõit linna nimega Antakya. Bussisõit linna möödus imekiiresti, kuna kogu aeg oli midagi erilist väljas näha, näiteks suured ja võimsad terasevabrikud, imeilusad mäed ja erinevat värvi mošeed. See kõik pani mind väga mõtlema. Muidugi ei saa mainimata jätta tantsimist bussis, see oli midagi väga erilist, mida me polnud kunagi varem näinud. Kõik bussis istujaid plaksutasid laulule kaasa ja kõik vabatahtlikud tantsisid bussi keskel rõõmuga.

Päeva esimeseks sihtkohaks olid Tituse tunnelid, mis olid ehitatud esimesel sajandil. Tunnelisse sisseastumisel pidime hüppama üle väikse oja, mis voolas läbi terve tunneli. Need tunnelid olid väga ilusad, ma ikka veel ei saa aru, kuidas inimesed esimesel sajandil need käsitsi ehitasid. Minu arvates oleksime me võinud palju kaugemale tunnelisse siseneda, kuid meil polnud selle jaoks aega, kuna pidime edasi liikuma Harbiye joa poole.

Selle muinasjutulise joa juures oli päris külm, seega ei viibinud me seal väga kaua, tegime järjekordse grupipildi ning siirdusime edasi. Sealt lahkudes viidi meid lõunat sööma. Lõunaks pakuti meile kohaliku kebabi ja grillkana. Mina valisin oli kebabi, mis mulle väga meeldis. Kebabi kõrvale olid serveeritud salat ja erinevad maitseained. Magustoiduks pakuti väga magusat kohaliku juustu moodi kooki, mis oli kaetud peenikeste karamellipulkadega.

Peale maitsvat einestamist läksime edasi kuulsatesse iidsetesse kohtadesse, esimeseks oli St Pierre kirik, mis on Stariuse mäeküljele sisse raiutud ning see on kristluse üks vanimatest kirikutest. Edasi läksime mosaiigimuuseumisse mis giidi sõnade järgi pidi olema suurim Türgis. Kolmandaks sihiks oli Habib Necar mošee mis oli Türgi ühest vanimatest mošeedes ning see nägi päris aegunud välja.

Päeva lõpetuseks külastasime pikka turgu kus saime aega ring käia ja asju osta.Tagasi hotelli sõites saime veel Türgi klassikat bussis kuulata ja mõnikord isegi kaasa lüüa tantsuga. Päeva lõpuks olme me väga väsinud bussi sõidust ning tegime pikema jalutuskäigu Adana linnas.

 

Kirjutas Maksim Tanner, Audentese spordigümnaasium

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

The day started with getting to know the school. As soon as we got to the school we went around and talked to people, everyone was very welcoming, they wanted pictures and our Instagrams. However, the school there had no windows, the school was literally word to word open-plan. It was 7 degrees that morning and the students in classes were wearing jackets and gloves. When we got to our “own” class, we got acquainted with presentations and interviews with businessmen from other countries. In the end, we were divided into groups and we had to think of a business idea and fill in the page accordingly.

The second destination of the day was one of the largest mosques in Turkey. Believers pray there 5 times a day (not all 5 times need to be in mosque). When we entered, everyone had to take off their shoes and the women were required to put scarves to cover their heads. Men and women have different prayer rooms so that they can both feel comfortable making any movements. Muslims are praying towards Mecca.

When we left, we were taken to lunch. We dined at a local Turkish restaurant. Each city has its own kebab. The restaurants there have such a system that when you order something they automatically put different sides to the table, a salad with tomatoes and onions, spicy, lavash, and a variety of ordinary salads. The name of the local drink is Shalgam, it contains beetroots, carrots and a lot of salt to taste. They also drink some kind of kefir-like drink Airan and, of course, a lot of Coca-Cola. The main dessert there is melted mozzarella-like cheese surrounded by elongated, short and thin sticks of sugar, all topped with sugar syrup.

When we got full, the next destination was a city tour. The first point was the Stone Bridge that connected the two city sides and showed the mosque in full size. When the pictures got taken, we settled in the old town of Adana, went to the souvenir shops and got to taste and buy local candies. Then we visited the Adana Start-up cafe, where, among many other rooms, there was a library, an IT room, a kitchen, a meeting room and also a recording studio.

On the way back to the hotel, the guide told us about the two islands. The first was the “United States island”, although it was repeatedly emphasized that the said island does not really belong to the United States. The other island was “Love island”, where the low and high tides were so frequent that one day a couple decided to go to that island, but because they had fallen asleep, they had to call the police to get back because the water had just risen too high and it was impossible to walk back to the mainland.

Written by Nathali, Audentes IB

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päev algas kooli tutvumisega. Kohe kui kooli sisse läksime, käisime ringi ja rääkisime Türgi õpilastega, kõik olid väga vastutulelikud, soovisid pilte ja Instagram’i. Sealsel koolil puudusid aga aknad, kool oli sõna otseses mõttes lahtise plaaniga. Tol hommikul oli 7 kraadi ja õpilased olid klassides jopede ja kinnastega. “Oma” klassi jõudes tutvusime teiste maade esitlustega ja ärimeeste intervjuudega. Lõpuks jagati meid gruppidesse ning pidime mõtlema ka endale ise äriidee ja selle järgi lehe ära täitma.

Päeva teine sihtkoht oli üks Türgi suurimaid mošeesid. Usklikud palvetavad seal 5 korda päevas (kõik 5 korda ei pea olema mošees). Sisenedes pidid kõik ära võtma jalanõud ja naistel oli nõue panna pähe rätikud. Meestel ja naistel on erinevad palveruumid, et nad mingeid liigutusi tehes end mugavalt tunneksid. Moslemid palvetavad Meka poole.

Sealt lahkudes viidi meid lõunat sööma. Einestasime kohalikus Türgi restoranis. Igal linnal on oma kebab. Restoranides on selline komme, et kui sa midagi tellid tuuakse kohe lauale salat tomati ja sibulaga, vürtsid, lavašš ja erinevad tavalised salatid. Kohaliku joogi nimi on šalgam, mida tehakse peedist, porgandist ja listakse maitse järgi palju soola. Nad joovad ka mingit keefiri-sarnast jooki airani ja muidugi palju Coca-Colat. Peamine magustoit seal on sulamozzarella sarnane juust, mille ümber on suhkrust valmistatud piklikud, lühikesed ja peenikesed pulgakesed, mis on kõik üle valatud suhkrusiirupiga.

Kõhud täis, assume linnatuurile. Esimene punkt oli kivisild, mis ühendas kahte linna poolt ja kuhu paistis ära täissuuruses mošee. Pildid tehtud, liikusime Adana vanalinna, käisime suveniiripoodides ning saime maitsta ja osta kohalikke maiustusi. Siis külastasime Adana Start-up kohvikut, kus peale paljude muude tubade oli ka raamatukogu, IT-ruum, köök, koosolekuruum ja ka salvestusstuudio.

Tagasi hotelli sõites rääkis giid meile kahest saarest, mis bussiaknast näha olid. Esimene oli “Ameerika Ühendriikide saar”,  mitu korda rõhutati, et see saar ei kuulu päriselt Ameerika Ühendriikidele. Teine saar oli “Armastuse saar”. Tõusud ja mõõnad on seal sagedased, ükskord otsustas üks paarike tollele saarele minna, aga kuna nad olid magama jäänud, tuli neile politsei järele kutsuda, sest vesi oli lihtsalt nii kõrgele tõusnud ja tagasi linna kõndimine oli osutunud võimatuks.

Kirjutas Nathali, Audentes IB

Bright sunshine woke us up on Friday morning and in one hour we arrived to the gates of the well guarded factory. Alkaloid factory is one the most important enterprise in Macedonia, hiring only highly qualified and well trained employees. Alkaloids are known as substances found in plants and have many properties which were used by people already in ancient times as medicines and also poisons. Nowadays many alkaloids are extracted here to produce drugs. First of them were extracted from poppies to produce morphine. Apart from medications, herbal teas are also packed here, e.g chamomile and rose-hip tea. We learned that factory has very strict safety rules, thus we had to present our documents and wear safety clothing, which gave as a look of cooking class apprentices. Then we were invited to enter facilities there all the herbal teas are carefully packed. Despite of wearing the masks, we could still sense the pleasant smell of herbs. Our guide told us about how meticulously all raw ingredients are analysed and controlled during the many stages of the production line to meet the highest standards of produce. Large part of production is exported to United States and other Western countries.

Next we hiked to Matka canyon located very close to the Macedonian capital city Skopje. This spectacular natural canyon and river in its depths has been dammed and it created scenic „lake“ there people can use oar boats and take a trip to the caves. Matka canyon is very popular among Macedonians and tourists alike. It was a perfect place to have our packed lunches and share it with local dogs’ and cats’ population. Touristic places like Matka depend on seasons, so if you prefer rather solitary walks, low seasons are best for visit. For entrepreneurs, on another hand, it means less income and more idling.

North Macedonia has a boarder with Albania and in Skopje there are many Albanians who are easily recognized by different clothing style. So Skopje population looked much more different than in Kavadarci.

Upon arrival to Skopje our teacher Heli bought us bagful of Macedonian apples from the market place. They were really juicy and delicious! We already new that Ohrid region is famous of lush apple orchards – rich soil and warm sun gives apples special taste.

Old Skopje was crisscrossed with narrow romantic streets full of street vendors, cafes and craft shops. We enjoyed the city center, bought some souvenirs and had a lunch at the very nice restaurant. Our final destination was to visit Nobel peace prize winner Mother Teresa’s (1910–1997) memorial house. Rather modest rooms and Mother Teresa’s personal letters and items filled us with deep emotions and touched the soul.

We arrived back to Kavadarci in the evening and had our farewell dinner together with hosts and other participants. Time was late, but we did not dare to leave such a good company.

I still recall one of our students saying in Tallinn Airport: „Only bad thing about this project was the fact that it ended too soon!“

Written by Külli, Audentes School biology teacher

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hommikul äratas meid päikesepaiste ja peale tunnikest bussisõitu põhja suunas jõudsime suure tehase hoolikalt valvatud väravasse. Tehas nimega Alcaloid on piirkonnas kõrgelt hinnatud tööandja, kes koolitab ja palkab vaid kvalifitseeritud tööjõudu. Alkaloidid on taimedes sisalduvad tugevatoimelised ained, mida inimkond on juba iidsetest aegadest kasutanud ravimite või ka mürkidena, ning just neid väärtuslikke ühendeid seal taimedest ekstraheeritakse. Muu hulgas toodetakse seal näiteks moonidest morfiini, aga toodangu hulgas on ka leebemat kraami nagu näiteks kummelitee. Tehases kehtivad ranged turvameetmed, pidime esitama dokumendid ja kandma kaitseriietust, milles nägime välja nagu kokakooli praktikandid. Sellistena lubati meil külastada teetsehhi. Saime näha täisautomaatset teepakendamise liini, mille ühest otsast läheb toru kaudu sisse jahvatatud taimepuru ja teisest otsast tulevad välja pakendatud teekotikeste karbid. Õhus hõljus joovastav herbaariumihõng. Läbi masinate mürina, kolina ja lõgina kostus meieni giidi asjatundlik jutt sellest, kui oluline on tootmises kasutada põhjalikult analüüsitud ja kvaliteetset tooret, jälgida pedantselt tootmisprotsessi ja kontrollida lõpptoodangut. Suur osa toodangust eksporditakse USAsse jt riikidesse. Lisaks õppisime, kui olulised on ettevõtluses isiklikud suhtevõrgustikud, sest kui meie vastuvõtja poleks olnud tehase vastutavate isikutega lähituttav, ei oleks meid eales väravast sisse lastud.

Edasi viis buss meid Skopje lähedal asuvasse maaliliste vaadetega Matka kanjonisse, mis on tekkinud mägijõe ülespaisutamise tulemusel. Lummavad vaated ja matkarajad on teinud sellest turistide meelispaiga, mis on ka kohalike seas populaarne väljasõidukoht. Meeleolukas jalutuskäik, improviseeritud piknik, mida meiega jagas kohalik koera- ja kassipopulatsioon.

Meie sealoleku ajal ei olnud turismihooaeg veel alanud, inimesi oli vähe ja saime rahulikult loodust nautida. Kohalikel turismiettevõtetel – kohvikutel, majutusasutustel, paadilaenutajatel aga eriti tööd ei olnud, saime kinnitust, et turismindus on hooajaline äri.

Albaania on Põhja-Makedoonia naaberriik ja retkejuhilt kuulsime, et Matka piirkonnas elavad albaanlased, keda oli tänavapildis riietuse jt raskelt kirjeldatavate tunnuste poolest võimalik ära tunda, annavad regioonile oma näo.

Pärast kanjoniretke rõõmustas Heli meie südameid ostes heldekäeliselt suure kotitäie kohalikke punapõskseid õunu. Mahlased ja mõnusad, otse tootjalt tarbijale! Olime nende maitse suhu saanud juba kolmapäeval Ohridi järve ääres käies, kui läbisime õunakasvatuspiirkonna, kus kõikjal mägedes laiuvad viinamarjaistandused asendusid uhkete õunaaedadega.

Väärika punkti meie viimase päeva ekskursioonile pani pealinna Skopje külastus. Saime näha vanalinna romantilisi kitsaste plaaditud tänavatega käsitöö- ja kaubatänavaid, imestada linna skulptuurirohkuse üle ja nautida sealset söögikultuuri. Väisasime turgu ja tegime kaupa.  Saime teada, et Skopjes on sündinud auväärne Nobeli preemia laureaat, pühakuks kuulutatud Ema Teresa (1910–1997), kes pühendas oma elu heategevusele, leevendades paljude puudustkannatavate laste hädasid. Tema auks on kesklinnas püsti pandud pisike, teemakohase väljapanekuga mälestusmaja, kuhu me ka sisse astusime. Visiit meenutas meile elu tõelisi väärtusi.

Tagasi Kavadarcisse jõudsime alles pimedas. Muljeterohke päev lõppes ühise õhtusöögiga, mis ei lasknud meil õigel ajal magama minna, või kui olla aus, siis me lihtsalt ei raatsinud.

Reisi lõpus ütles Anna, et reisil oli ainult üks halb asi, nimelt et see nii ruttu ära lõppes 🙁

Kirjutas Külli, bioloogiaõpetaja

The day started with breakfast. When we all had eaten, we walked to the local school and sat with our groups that were compiled on Tuesday. We discussed all of the business ideas once more and decided on our final product. The groups had to answer some questions according to the SWOT analyses (strengths, weaknesses, options and threats of the startup idea) and create a slideshow about their company. After all the groups had made their presentations, we went on the bus and drove to a soft drink factory. The factory produces mainly energy drinks. At the end of the tour all of the students were offered to sample ice tea and cola. After the factory we went back to the hotel. Then we had free time for a bit and afterwards went for dinner to a local restaurant. After dinner we returned to the hotel, relaxed and went to sleep. Next day was planned for travelling to capital city of Macedonia – Skopje.

Written by Joosep Toomas, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päev algas hommikusöögiga. Kui olime kõik söönud, jalutasime kohalikku kooli ja liitusime eelmisel päeval kokku pandud rühmaga. Arutasime veel kord läbi kõik äriideed ja otsustasime oma lõpptoote kasuks. Rühmad pidid vastama SWOT (idee tugevad ja nõrgad küljed, võimalused ja ohud) analüüsi küsimustele ja tegema oma ettevõtte kohta esitluse. Kui kõik rühmad olid oma ettekanded teinud, läksime bussi ja sõitsime karastusjookide tehasesse. Tehas toodab peamiselt energiajooke. Ekskursiooni lõpus pakuti kõigile õpilastele proovida jääteed ja koolat. Peale tehast läksime tagasi hotelli. Siis oli meil natuke vaba aega ja pärast läksime kohalikku restorani õhtust sööma. Pärast õhtusööki tulime tagasi hotelli, lõõgastusime ja läksime magama. Järgmisel päeval ootas meid ees Põhja-Makedoonia pealinna Skopje külastus.

Kirjutas Joosep Toomas, Audentese Erakool