Reisipäev: PÜHAPÄEV, 19. märts 2017.//Travel Day: SUNDAY, March 19th 2017.

Alarm finished my long anticipation and short sleep at 4:45 AM. Last arrangements done, stomach filled and dressed for spring we left Audentes dormitory behind with Raul and nice administrators. As expected we were in taxi at 5:45 and our next stop was Tallinn’s airport. Totally unexpectedly we got hilarious taxi driver, who also has visited Italy in his youthhood. It was not problem for him to do crash course about Italian culture and vocabulary, of course he did not miss a couple of Italian love songs from his repertory, which he was presenting for us when driving down by the Tallinn’s dark streets. Then we went inside the airport and met the rest of our team. We went on a trip with 9-member group: 6 extremely nice Audentes students and the force was instructed by 3 eager teachers. It took 3 flights and one and a half hour bus drive to reach our final destination Vittoria. Our marathon flying started with flight on Tallinn-Amsterdam airline, which took off at 07:25. Like usually in the morning, most of us were tired and tried to figure out the sleeping position and other were just scrolling down the smartphone. Only one who immediately took sense of humor and energy with him was me. For hour or even two I was the only one who tried to stop the peaceful flow of time with my absurd ideas and jokes.

After leaving the surface of Estonia we landed in Amsterdam at 9 o’clock, where the view from windows reminded us Tallinn because it was rainy and bleak. Fortunately, later unfortunately, there was not long standing in the Schipol airport. Easy rushing to the other side of airport and 9:55 plane already took off. We reached Rome 12:10 PM and we had 2,5h waiting time. Hour by hour the company cheered up and needed something to eat to get through the tiring day. Time passed quickly with sharing impressions and doing bottle flips. The time was 14:40 and we had our last flight left this day, also it was the shortest one, Rome-Catania.

I enjoyed fascinating views from hilly Sicily and still smoking Etna volcano. Clock was ticking 4 o’clock when our last flight landed in Catania, it was lovely view on the plane’s door, grass was green and sun was shining warmly. After smooth 10 second bus drive from plane to airport we got our trip first setback. After short waiting arrived our leader Heli’s suitcase and everything seemed going well but minutes went by and baggage claim carousel was shut down. After rushing back and forth in the airport it turned out that only 1 of 6 suitcases that we gave away in Tallinn reached in destination, the other 5 were discovering the world without us. Anyhow, after doing all the procedures in lost luggage desk and deliberating over the humorous theories how exactly only Heli’s suitcase arrived the final destination we decided to continue our trip. Luckily we all had our backpack packed carefully enough. A little bit disappointed faces but still as a cheerful persons we stepped out to our bus driver who has waited us conscientious. We took our course to Vittoria. First part of 1,5h bus drive we were just wondering about the Sicily’s traffic culture and beautiful landscape. In the second part we took our time for little nap. Finally we stopped in our Final destination, Vittoria. This city locates in top of Sicily’s south coast province Ragusa, it is province biggest city with around 64 000 inhabitants.

We stood in the square with horse-shaped monument, it was pretty quiet and we were waiting for our hosts. After short waiting all families arrived to greet us with hugs and kisses like real Italians do. After greeting all students headed home with their hosts and teachers headed hotel. I had 10 minute drive to my host’s home, there was palm trees growing in the garden and nicely done bed was waiting for me. As Estonian I expected the first evening is going to be diffident introduce and sending night quietly to its end, but reality was everything else. After dropping my stuff and introducing the house and family I already I got offer to visit Luca’s home, who was Jesper’s host. They also invited Elisabeth and Anna-Stina with their host Angelo. Our first hours passed by same dining table where we enjoyed local sweets, changed impressions and made jokes. For next we moved to restaurant that located just near to the city main square, where our stomachs were put on the test with big amounts of very good food. We ate pasta and tasted different pizzas which all were superb. With maximum full bellies we went to some nice square near the church where we met all the other students from the project. We got even more experience with Italian kind of greeting, at the first it was so different but the more we did it the more we liked it. This is how our late evening hours went by and after getting to my host home I realized that this week promises to be a full of awesome experiences.

Written by Joel, Audentes Sports Gymnasium.

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →


IMG_0070 IMG_0071 IMG_0076 IMG_0077 IMG_0079 IMG_0084


Pika ootusärevuse ja lühikeseks jäänud voodiune lõpetas äratuskell 4.45 varahommikul. Viimased hommikused ettevalmistused tehtud, kõhud täis ja kevadised riided seljas, jätsime Jesperiga Audentese ühiselamu koos Rauli ja toredate ühikatädidega selja taha. Nagu oodatult olime 5:45 juba taksos ja järgmiseks peatuseks oli Tallinna lennujaam. Täiesti ootamatult saime endale ülimalt humoorika taksojuhi, kes ka ise nooruspõlves Itaalias käinud. Tema jaoks polnud probleem enne päikesetõusu teha meile kiirkursus Itaalia kultuurist ja sõnavarast, loomulikult ei puudunud tema repertuaarist ka Itaalia armastuslaulud, mida ta meile hallidel ja tumedatel Tallinna tänavatel sõites esitas. Olles Itaalia maitse suhu saanud, suundusime lennujaama ja kohtusime ülejäänud seltskonnaga. Reisile siirdusime 9-liikmelise grupiga: 6 ülitoredat Audentese õpilast ja vägesid juhendasid 3 tegusat õpetajat. Sihtkohta, Vittoriasse, jõudmine kulges läbi 3 lennu ja pooleteisttunnise autosõidu. Lennumaratoni otsa tegi lahti lend liinil Tallinn-Amsterdam, mis väljus 07.25. Hommikutundidele kohaselt olid enamuste näod väsinud ja nokitseti magamisasendi või nutiseadme kallal. Ainuke, kes huumorimeele ja energia kohe kaasa võttis, olin mina ja esimesed tund või isegi kaks nautisin rahuliku ajavoolu sihikindlat katkestamist, saades vastutasuks uniseid naerumuginaid ja vihjeid, et võiksin oma energilisuse taset soliidselt vähendada võrdsele tasemele teistega.

Pääsedes Maarjamaa pinnalt maandusime kell 9 Amsterdamis, kus vaatepilt aknast meenutas veel vägagi vihmast ja halli Tallinnat. Tollal veel õnneks, hiljem kahjuks, Schipoli lennujaamas pikka passimist ei olnud. Kerge tormamine lennujaama teisse ossa ja juba 9.55 väljus lend Rooma. Jõudes Rooma 12.10 kostitasime enda kopse ka esimeste sõõmudega Itaalia õhust. Ees oli ootamas 2,5h ootamist lennujaamas. Koos päikesega elavnenud seltskond muutus aktiivsemaks ja üles tuli otsida söögikoht, kust ülejäänud päevaks kütust saada. Aeg möödus ruttu nii muljeid jagades kui bottle flip’e tehes. Kell oli saanud 14.40 ja järele oli jäänud tolle päeva viimane ja ühtlasi kõige lühem lennuots Rooma-Catania.

Nautisin lennukiaknast lummavaid vaateid mägisele Sitsiilia saarele ja endiselt suitsevale Etna vulkaanile. Kell tiksus 4 ja meie viimane lend oli maandunud, lennuki ukselt avanes kaunis vaade mõnusalt rohelisele murule ja päike lõõmas mõnusalt näkku. Oli aeg joped ja pikad riided maha visata, sest kohalike varakevad oli meile just kui suve eest. Sujuvale 10-sekundilisele bussisõidule lennukist lennujaama järgnesid aga reisi esimesed tagasilöögid. Väikese ootamise järel saabus meie liidri Heli kohver ja kõik tundus just kui hästi minevat, kuid minutid möödusid ja lint pandi seisma. Peale asjaajamist ja lennujaamas edasi-tagasi vaarumist selgus tõsiasi, et Tallinnas ära antud 6 kohvrist jõudis pärale 1 ja ülejäänud 5 avastavad maailma ilma meieta. Mainin ka ära, et kohvrite seiklustest annaks teha eraldi üks üpriski kentsakas ja mahukas artikkel, kuid et mitte lõbu rikkuda, siis kuulete kohvrite seiklustest kindlasti teiste õpilaste tekstidest, mida te nüüd lugema peate, sest olen täiesti kindel, et uudishimu ei lase teil rahus magama minna! Igatahes, pärast kadunud pagasite leti juures mässamist ja humoorikate teooriate kaalumist, miks just Heli kohver jõudis ainsana pärale, otsustasime oma reisiga edasi minna. Õnneks oli kõigil piisavalt ettenägelikult kaasa pakitud käsipagas. Natukene pettunud nägude, kuid siiski elurõõmsatena astusime meid kohusetundlikult oodanud bussijuhi juurde, kes meid Vittoriasse sõidutama oli rakendatud. Esimene osa pooleteisttunnisest bussisõidust kestis enamasti Sitsiilia liiklemiskultuuri ja maastiku imetledes ning teisest osast võttis oma osa järjekordne uinak. Teadmata ajal, teadmata kohas otsustas buss peatuda ja saime aru, et oleme oma lõplikus sihtkohas. Kohaks linn nimega Vittoria, Sitsiilia saare lõunapoolses tipus asuva Ragusa provintsi suurim linn 64 000 elanikuga.

Seisime hobusekujulise monumendiga platsil, kus suurt elu ei käinud ja jäime enda võõrustajaid ootama. Väikese ootamise järel saabusid kõik pered meid vastu võtma ja suur kallistamise ning musitamise ehk itaaliapärase tervitamise paraad võis alata. Pärast tervitamist suundusid kõik õpilased oma võõrustajate juurde ja õpetajad hotelli. 10-minutilise autosõidu järel olin jõudnud enda võõrustaja koju, aias vaatasid vastu mulle palmipuud ja toas ootas viisakalt korda tehtud voodi. Eestlaslikult jahedalt arvasin, et esimene õhtu tuleb tagasihoidlik tutvustus perele ja vaikselt toas istudes saadame selle päeva kuidagi ära, kuid reaalsus oli kõike muud. Asjad tuppa heites ja kergelt maja ning perega tutvudes sain juba pakkumise minna Jesperi võõrustaja Luca koju, kuhu tulid ka Elisabeth ja Anna-Stina oma võõrustaja Angeloga. Kohalikke maiustusi nautides, muljetades ja nalja heites möödusid esimesed tunnid ühise laua taga väga lõbusalt. Edasi siirdusime linna peaväljaku vahetus läheduses asuvasse restorani, kus saime kõhtude vastupidavuse juba üsna ruttu proovile panna, sest maitsvat sööki oli lihtsalt nõnda kogukalt. Sõime pastat ja maitsesime erinevaid pitsasid, mis kõik olid suurepärased. Kõhud maksimaalselt täis, läksime ühele kaunile kirikuesisele platsile kohtuma ülejäänud projekti osalistega ja harjutasime ennast itaaliapärase tervitamisviisiga. Nii möödusid meie hilised õhtutunnid ja koju jõudes juba aimasin, et ees tõotab tulla väga elamusterohke projektinädal.

Kirjutas Joel, Audentese Spordigümnaasium.