Kojusõidupäev: laupäev, 20.10.2018//Going home: Saturday, 20.10.2018

I woke up at 8 o’clock in the morning, which was one hour later than usual, and thanks to that, it was much easier to get up in the morning and oppose the day. The day was even better because, last night, we had agreed with Oscar and his host that they would spend the night with me and my host, which made it much easier for Oskar because he lived 1,5 hours away from Bosa in a small town where the bus rides could get quite annoying. After waking up me and Oskar packed our stuff and moved downstairs where we had to say goodbye to the family, which turned out to be quite fast as the clock was ticking faster and we had to reach the bus.

The bus for the airport which was located at Alghero left at 9 o’clock. Us and the Turkish students started driving towards the airport but we had to drop our Turkish friends off to a nearby hotel in Alghero because they wanted to spend the last day enjoying the beautiful city of Alghero. After that, we continued our trip towards the airport. Our flight to Rome left at 12:45 and lasted for 45 minutes.

After the first flight, we had about 4,5 hours of free time at the airport. We decided to do some homework and enjoy the gelato’s we would have during the trip. We also enjoyed the last slices of pizza that we bought from the airport with Oskar. Although the taste could have been a better our stomach were still all filled and we were prepared to take a look around the airport. We also found a couple of interesting shops where we saw new and interesting gadgets that we had not encountered before. After looking around, we finally had to move on to the next flight.

We had to leave Rome at exactly 18:20 but unfortunately that didn’t happen because our flight was delayed for almost a half an hour and that really made everyone worry if we could make it to the next flight because the transfer time for Frankfurt–Tallinn flight was only 45 minutes and that meant that every second was at stake.

After landing in Frankfurt we really had to run for it. Running thru people while yelling excuse me! to make it on our next flight which would take us home. Luckily we all made it on the plane but not our luggage. In Tallinn airport we were told that our luggage will arrive by next day. And so it did.

Written by Taavi, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pilte) →

 

 

 

 

Hommikul ärkasin kell 8, mis oli tund aega hilisem tavalisest ja tänu sellele oli hommikul palju lihtsam tõusta ning päevale vastu minna. Päeva tegi paremaks ka see, et eelmisel õhtul olime Oskari ja tema hostiga kokku leppinud, et nad ööbivad minu ja mu hosti juures, mis tegi hommikuse reisimise Oskarile palju lihtsamaks, kuna tema elas 1,5 tunni kaugusel Bosast ühes väikeses linnakeses, kust hommikuti bussiga tulemine oli üsna tüütu. Peale äratust pakkisime Oskariga asjad kokku ja liikusime alla korrusele, kus pidime hüvasti jätma perega, hüvastijätt osutus üsna kiireks, kuna kell tiksus aina kiiremini ning pidime bussile jõudma.

Hommikul kell 9 väljus meie buss koos Türgi kooli õpilastega lennujaama poole, mis asus Algheros. Algheros viisime türklased hotelli, kuna nad otsustasid ühe päeva veel Sardiinias veeta. Pärast seda sõitsime lennujaama edasi. Meie lend Rooma väljus 12:45 ja kestis kolmveerand tundi.

Roomas oli meil järgmise lennuni aega 4,5 tundi. Selle aja sees jõudsime teha koolitöid ja nautida veel viimaseid gelato’sid. Ühtlasi nautisime Oskariga veel ka viimaseid pitsalõike, mis lennujaamast ostsime. Kuigi maitse andis natuke soovida, saime siiski kõhud täis ja vaatasime veel lennujaamas ringi. Leidsime ka paar huvitavat tehnikapoodi, kus nägime uusi ja huvitavaid vidinaid, mida polnud varem veel kohanud. Peale ringiuitamist pidime lõpuks edasi liikuma järgmise lennu peale. Kell 18:20 pidi lennuk Roomast väljuma, kuid seda ei juhtunud. Meie lend hilines pea pool tundi ja edasi oli ainult üks suur paanika, sest Rooma-Frankfurt ja Frankfurt-Tallinn lendude vahe oli ainult 45 minutit ja iga sekund oli arvel.

Kui Frankfurdis maandusime, tuli ette võtta üks korralik lõigutrenn. Karjusime üle lennujaama excuse me! ja jooksime rahvamasside vahelt, et jõuda Tallinna lennule. Lennule me õnneks jõudsime, kuid meie kohvrid mitte. Eestisse jõudes teatati, et meie kohvreid ei jõutud ümber transportida ja need asuvad Frankfurdis. Meie õnneks olid kõik kohvrid üles leitud ning need saadeti meile järgmise lennuga järele.

Kirjutas Taavi, Audentese Spordigümnaasium

Viies päev: reede, 19.10.2018//5th Day: Friday, 19.10.2018

I woke up at 6:50 in the morning because my host Silvia didn’t live in Bosa but at a city called Tresnuragheses. Last night we decided that we are going to eat breakfast with Liis Grete and her host. Every morning the bus left at 7:50 and the ride to Bosa took 30 minutes. Usually I don’t enjoy bus rides but this time it was completely different and I enjoyed every minute of it, because of the beautiful view and the gorgeous nature. When we arrived at Bosa we went to the local cafe to eat fresh chocolate croissants which were melting in our mouths.

After breakfast, we waited for the other students to go to school for presentations. At the school, each country made a presentation about their country’s eating habits and lifestyles. Of course, everyone was surprised at the presentation of the Italians where they said that their diet consists of bread and wine. After the presentations, I went home for lunch where I got some local Italian pasta which in my mind was very much different from pasta we have in Estonia. But everyone has their own taste and I won’t argue with that. After the lunch, I packed my bags and took a nap for 40 minutes to charge my body with energy.

After the nap, my family took me to Bosa where I was staying with Liis Grete for the last night because on Saturday morning I would have had to fit my suitcase into the bus which would have been a real struggle. Having to leave the family was very difficult and emotional because the mother began to cry about my departure and I really believe that I was super lucky to have a family like I did.

Later, my host Silvia suggested that we could go and ride through the city with a little train meant for tourists. While on the train we saw the colourful houses of Bosa and the city sights such as the Castello castle.

In the evening we had a departure party at the local restaurant where all the students from the program were gathered. Again we had some fresh pasta and enjoyed the company of other students. The evening ended very emotionally because we got a lot of new friends and it was very difficult to say goodbye. Luckily, there were some positive parts to the night, our new Norwegian friends promised us that they would come and visit us in Estonia. After the part was over, me and Liis Grete went home to get some rest and to prepare for the trip on the next day.

Written by Anna-Maria, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hommikul ärkasin kell 6.50, sest mu host Silvia ei elanud üldse Bosas, vaid linnast väljas Tresnuragheses.  Eelmine õhtu olime ühiselt otsustanud, et sööme hommikusööki koos Liis Grete ja tema hostiga Bosas. Buss väljus meil igal hommikul kell 7.50 ja sõitis Bosasse 30 minutit. Kui tavaliselt mulle bussiga sõita ei meeldi, siis seda sõitu nautisin ma igal hommikul, sest see vaade ja loodus olid imelised. Kui olime Bosasse jõudnud, siis läksime kohalikku kohvikusse värskeid šokolaadi crossainte sööma, mis sulasid suus ja olid väga head.

 Pärast hommikusööki ootasime me traditsioonilised 1 tund teisi õpilasi, et minna kooli esitlusi tegema. Koolis tegi iga riik presentatsiooni oma riigi kohta- kuidas neil dieeti peetakse, mis on nende jaoks õnneliku elustiili valem, rahvustoidud jne. Kõik muidugi imestasid itaallaste esitluse üle, kus nad rääkisid, et nende dieet koosneb saiast ja veinist. Pärast esitlusi läksin ma koju lõunat sööma, kus ma sain kohalikku Itaalia pastat, mis ei maitsenud üldse nii nagu Eestis. Võin julgelt öelda, et Eestis tehtud pasta maitseb palju paremini, kuid maitse üle ei vaielda. Pärast lõunasööki pakkisin oma asjad ja täiendasin energiavarusid magades 40 minutit.

Peale lõunauinakut viis mu perekond mind mu asjadega Bosasse Liis Grete hosti juurde, kuna laupäeva hommikul oleksin pidanud muidu oma suure kohvriga bussi ära mahtuma. See kõik oleks väga ebamugav olnud, seega sai otsustatud, et veedan viimase öö Bosas. Perega hüvasti jätmine muutus väga raskeks ja emotsionaalseks, sest pereema hakkas nutma mu lahkumise pärast ning mul tõesti vedas, et ma just sellesse perekonda sattusin. Hiljem pakkus host Silvia sõbrannadega välja, et me võiksime minna kõik koos kohaliku väikse rongiga sõitma, mis teeb turistidele tuure linna peal. Meile tundus see hea mõte, sest ilm oli väga ilus ja soe. Rongiga sõites nägime värvilisi Bosa maju ja linna vaatamisväärsusi, näiteks kindlust Castello.

Õhtul toimus meil lahkumispidu kohalikus restoranis, kuhu kogunesid kõik Itaalia õpilasvahetuses osalenud õpilased. Sõime taaskord õhtusöögiks pastat, vahetasime veel viimaseid muljeid ning nautisime seltskonda. Õhtu lõpes taaskord väga emotsionaalselt, sest saime väga palju uusi sõpru ning lahkuminek oli kõigile raske. Õnneks oli õhtus ka midagi positiivset, sest norrakad lubasid meile Eestisse külla tulla. Peale kõike seda läksime me Liis Grete hosti juurde magama ja koju reisimiseks valmistuma.

Kirjutas Anna-Maria, Audentese Spordigümnaasium

Neljas päev: neljapäev, 18.10.2018//4th Day: Thursday, 18.10.2018

Penultimate day of student exchange. I woke up at 7.15 a.m. to my alarm. Then I got myself ready and packed my clothes, to go on a run with Anna-Maria and Merili-Mai. After I got my things packed Francesca invited me to have breakfast. I didn’t eat much that morning because I don’t like to run with a full stomach. Francesca and her mother were worried that I didn’t eat, so they gave me some food I could eat after the run. After breakfast I left the house to meet Anna-Maria and Merili-Mai but Francesca stayed there and talked to her mom.

We had agreed with Anna-Maria and Merili-Mai, that we would meet at eight. After we had met, we started walking to our teachers’ hotel. We left our bags there. We were running for about 30 minutes, so we ran to the beach and back. After the run we went to school, where there was a bus waiting for us. We had a bus trip to the local sights. The first place we visited was a stone building called The Nuraghe of “Nuraddeo”. No one knows exactly why they were built, but the age of the building is known by the piece of wood that was between the stones. After that we stopped at a little village called Tinnuri, where we spent 20 minutes. This town was interesting because many houses had some drawings on them. Later when it was time to leave we met in the bus and started going back to school.

On that day I had lunch with the Norwegians guys. We went to a local pizza place and enjoyed our food. Taavi and Oskar joined us later. When the clock was about 3 p.m. I met Francesca. We went to the beach where we met all the others as well. We spent our afternoon at the beach, some bolder ones went swimming.

When the day was getting to an end we started going back to my hosts place. There was dinner waiting for us. Her mom had made us some meatballs and raviolis and it tasted excellent. After the dinner everyone talked about their day and enjoyed each other’s company. After that we all went to sleep.

Written by Liis Grete, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õpilasvahetuse eelviimane päev. Ärkasin hommikul kell 7.15 oma äratuskella peale. Seejärel sättisin ennast valmis ning pakkisin riided kokku, et minna jooksma Anna-Maria ja Merili-Maiga. Nii kui olin asjad saanud pakitud, kutsus Francesca mind juba hommikust sööma. Palju ma tol hommik ei söönud, sest mulle ei meeldi täis kõhuga joosta. Francesca ja ta ema tundsid koheselt muret, kas mul kõht tühjaks ei jää, ning andsid mulle paar maiustust kaasa. Peale söömist jäi Francesca koos oma emaga muljeid jagama ning mina tormasin majast välja, et teistega kokku saada.

Olime Anna-Mariaga ja Merili-Maiga kokku leppinud, et kohtume kell 8. Kui olime kokku saanud, liikusime õpetajate hotelli poole, kuhu jätsime oma asjad, et hiljem saaksime seal pesema minna. Jooksime tüdrukutega umbes pool tundi, teekond oli randa ja tagasi.

Pärast jooksmist asusime me kooli poole teele, kus meid ootas buss, et saaksime minna vaatama mõnda saare vaatamisväärsust. Bussisõit oli üleüldiselt tore, sest olime norrakatega kogu reisi ajal hästi läbi saanud ning saime ka sõidu ajal erinevaid muljeid jagada. Esimene koht, mida me külastasime, oli kivist ehitis, mille nimetus oli Nuraghe. Täpselt ei teata, miks need vajalikud olid, aga ehitiste vanust sai teada puidu abil, mis oli kivide vahele pandud. Järgmisena peatusime me Tinnuri linnakeses, kus me veetsime 20 minutit. Selle linna tegi huvitavaks see, et paljudele majadele oli joonistatud erinevaid asju. Hiljem kohtusime kõik bussis ning läksime tagasi kooli.

Lõunatasin ma tol päeval norrakatega, sest olin Francescaga nii kokku leppinud. Läksime kohaliku pitsakohta ja nautisime sööki, hiljem ühinesid meiega ka Oskar ja Taavi. Kui kell oli parasjagu kolm saanud, kohtusin mina Francescaga ning läksime randa, seal kohtusime ka kõigi teistega. Veetsime pärastlõuna rannas, mõni julgem sai isegi vees ujumas käidud.

Kui päev oli lõpuks läbi saanud, liikusin ma oma hostiga koju. Seal ootas meid õhtusöök tema perega. Ta ema oli valmistanud hakklihapalle ning ravioole ning need maitsesid väga hästi. Õhtusöögi lõppedes muljetasime kõik oma päevategemistest, nautisime üksteise seltskonda ning läksime siis kõik magama.

Kirjutas Liis Grete, Audentese Spordigümnaasium

Kolmas päev: kolmapäev, 17.10.2018//3rd Day: Wednesday, 17.10.2018

I woke up at 7AM. We had breakfast (me, Sigrit and our host) and then went to the bus station. After a 10 minute drive on the bus, we finally reached Bosa. We had some spare time so we breathed some fresh air and admired the beautiful nature.

In school we were told awesome facts about why Sardinians live longer than others. Apparently it’s because they eat sheep cheese, pizza and drink wine. After school we went to play volleyball and badminton. I found some people playing basketball and made some new friends.

After sports we went to cafe and after that to lunch. We ate rice and cheese meal. When we were full we went to the beach. Sardinians had warned us: “Water is very very very cold”, but to us it seemed that it was warm, so we went for a swim. Next we had a cultural concert where six men sang, boys danced and a band played Italian music. We tried traditional Italian bakery products, cheese and pepperoni.

When the concert was over we went and got some pizzas and went to the riverside, to enjoy being together. Soon we went back to Suni. A small shower, sleep and to prepare for the challenges of the next day.

Written by Liisa Greta, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ärkasin 7:00, sõime hommikust (Mina ja Sigrit olime koos võõrustaja juures Sunis) ja järgmiseks suundusime bussipeatusesse. Buss viis meid 10 minutiga kooli juurde, kuid jõudsime natukene vara, niisiis nautisime loodust ja värsket õhku.

Koolis saime teada, miks sardiinlased nii kaua ja hästi elavad. Seda kõike muidugi sellepärast, et nad söövad pitsat ja lambajuustu ning joovad veini. Lambajuustus pidavat vähe kolesterooli olema. Koolis sai palju istutud, läksime võrkpalli mängima. Kuna kõik ei mahtunud võrkpalli mängima, siis mõned läksid sulgpalli mängima, ja mõned korvpalli. Pärast sportimist läksime kohvikusse, et aega parajaks teha. Aeg parajaks tehtud, läksime sööklasse ja sõime juustu-riisirooga. Kõhud täis söödud, otsustasime randa minna, hoolimata sardiinlaste hoiatusest, et vesi on “Very very very cold”. Tuli välja, et see, mis nende jaoks on külm, oli meie jaoks väga soe. Pärast ujumist suundusime kogunemiskohta, et minna koos kontserdile. Mehed laulsid ringis, noored tantsisid rahvatantsu ja ansambel hakkas Itaalia muusikat mängima. Saime traditsioonilisi pagaritooteid, juustu ja pepperonit proovida. Kui pidu läbi sai, seadsime sammud pizzakioskisse. Pizza käes, läksime jõe äärde ja nautisime koosviibimist.

Mõne aja pärast saabus Itaalia õpetaja ja viis meid võõrustaja koju Sunisse. Pessu, tuttu ja järgmise päeva väljakutseid ootama.

Kirjutas Liisa Greta, Audentese Spordigümnaasium

Teine päev: Teisipäev, 16.10.2018//2nd Day: Tuesday, 16.10.2018

Our second day in Bosa. I woke up at 6 am and then we ate breakfast with Fabio (my host). After breakfast we went on a bus and drove 1 hour to Bosa. We drove between mountains, what i liked because it was very beautiful and incredible. Taavi and his host Gabriele picked us up at a bus station. Then we went to cafe and ate crossiants. We went to that place every morning. After that we went to school. Then we all gathered together and moved into a classroom, where they showed us a presentation, about why people in Sardinia live longer than us. We found out that it was about their perfect climate and genes. Then we went to a local market of Bosa, you could buy there a lot of different stuff. For example you could buy there cheese and cookies, and also clothes. After we saw the whole market, our hosts picked us up and we went to eat lunch at convito’s. After that we had a free time, we walked a bit around the city center. Bosa city was small and cute, but very tightly built. There were mostly bars, where you could eat, tourist attractions, like museums and so on, and also gelato places. We also went near the river, what was very beautiful and we took a lot of pictures over there. Local people also knew each other mostly, every time when we drove with Gabriele’s car or just walked our hosts said hello to everyone and talked to them. We met with Fabio’s and Gabriele’s friends and had a coffee with them. Their friends were a lot of older, like 30 years, but they were nice people. They asked a lot of questions from us, as much they could, but their English wasn’t so good, some of them even didn’t know how to speak English. Next we went to a museum. The name of museum was “Casa Deriu”. We saw there rooms, where old important Sardinian people lived. Museum was very small and cozy, I liked it. After the museum our project day was over and we went on a bus again. Their family cooked us a very good dinner. Then we hung out a little bit with the family. Their house was surprisingly big compared to others, Fabio also had an elder sister and younger brother. I also talked with them a bit and then went to sleep. That was my Tuesday in Bosa and I really liked it.

Written by Oskar Erik, Audentes School

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie teine päev Bosas. Ärkasin kell kuus hommikul ja läksin Fabioga (oma hostiga) hommikust sööma. Pärast söömist läksime bussi peale ja sõitsime tund aega Bosasse. Me sõitsime mägede vahel, mis mulle väga meeldis, kuna see oli hästi ilus ja võimas. Bussipeatusesse tulid meile vastu Taavi ja tema host Gabriele. Läksime siis kohvikusse, kus sõime croissant’e, käisime seal iga päev söömas. Pärast seda läksime kooli. Koolis saime kõik kokku ja liikusime klassiruumi, kus meile räägiti sellest, miks elavad sardiinlased meist kauem. Saime teada, et neil on väga hea kliima, ja geenid on ka abiks muidugi. Liikusime edasi Bosa turule, sealt sai osta igasuguseid asju ja toidupoolist, nagu näiteks juustu ja küpsiseid. Seal oli müügil ka erinevaid riideid. Käisime terve turu läbi ja siis tulid mulle ja Taavile hostid järele ja läksime convito’sse (nende ühikasse) sööma. Pärast seda oli vaba aeg ja sõime jäätist. Kõndisime natuke linna peal ringi ja avastasime Bosa linna, kuna meil oli palju aega. Bosa linn oli väike ja armas, väga tihedalt ehitatud. Enamasti olid seal kas baarid, kus sai süüa, turistiaktratsioonid, näiteks muuseumid jne, siis oli ka palju jäätiseputkasid. Käisime Taaviga ka jõe ääres, mis oli väga ilus, ja pildistasime seal. Suur osa kohalikest tundis üksteist – alati, kui me Gabriele autoga sõitsime või niisama linna peal kõndisime, tervitasid nad kõiki, keda nägid, ja rääkisid juttu. Saime kokku ka Fabio ja Gabriele sõpradega ja jõime nendega kohvi. Nende sõbrad olid palju vanemad, umbes kolmekümneaastased, aga muidu olid väga toredad ja jutukad. Keegi seal inglise keelt küll eriti ei osanud, aga nad vähemalt üritasid küsida meilt nii palju küsimusi, kui suutsid. Seejärel läksime muuseumisse. Muuseumi nimi oli “Casa Deriu”. Seal nägime me tube, kus vanasti olid elasnud tähtsad Sardiinia elanikud ja neist oli ka seintel pilte. See muuseum oli väike ja hästi hubane, mulle meeldis see väga. Pärast muuseumi külastamist sai meie projektipäev läbi ning me istusime Fabioga bussi peale ja sõitsime Borerasse tagasi. Pere oli valmistanud meile väga hea õhtusöögi. Siis veetsime perega veidi aega. Nende maja oli üllatavalt suur, võrreldes teiste majadega. Fabiol oli ka vanem õde ja noorem vend. Rääkisin nendega ka paar sõna ja siis läksin ära magama, kuna hommikuti oli alati varajane ärkamine. Selline nägi välja minu teisipäev Bosas.

Kirjutas Oskar Erik, Audentese Erakool

1. päev: esmaspäev, 15.10.2018//1st Day: Monday, 15.10.2018

The day started with quick breakfast and then we were driven to Bosa. In the town we met our host Francesca’s friends and went to school together. In the school we went to a auditorium. Every country had prepared a presentation of their country, city and school. We were introducing ourselves and our presentations. After introduction to following week we went to our hosts class. The class environment was different from Estonians – noisy, students were pretty loose and studying did not seem to be their first priority. Perhaps, the whole class was disturbed that they had new people with them.

For lunch we went to the city hall like place and ate pizza on the street cafe. After lunch we were just sitting there for two hours. For me and Liisa Greta it was really odd and boring just to sit around and wait. It was hard to talk to Italians because the language barrier was big, but happily we could talk to Norwegians. When the siesta was finally over we walked up the hill to visit Malaspina castle. The view to the city from there was beautiful, but in the castle was only a little church eye-catching. The Palatine Chapel was really modest and small. Considering that the church wasn’t fully renovated, the wall paintings were well remained. Luckily we had pretty good weather and it only drizzled for a second. We were promised a rain by a weather forecast. After visiting the castle we went to Bosa municipality and met mayor, who friendly welcomed us. Before that we did some more waiting. The waiting was really tiring and because of that it was hard to keep my eyes open while visiting mayor, but luckily seemed like I was not the only one.  With that our day ended and we headed back to our hosts. When it was time for dinner, me and Liisa Greta were invited to the table. We got acquainted with the family and had pleasant time. We were served two different types of pasta and bread, which is their national peculiarity. The hosts family was lovely and friendly. We went to bed pretty early with Liisa Greta and fell asleep immediately.

Written by Sigrit, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Päev algas kiire hommikusöögiga ja sõiduga Bosa linna. Linnas kohtusime võõrustaja Francesca sõpradega ja liikusime koos edasi kooli. Koolis juhatati meid auditooriumisse. Iga riik oli ette valmistanud tutvustava esitluse oma riigist, linnast ja koolist. Pärast sissejuhatust eesootavale projektinädalale liikusime edasi tundi. Tunni õhkkond oli erinev Eesti tunni korraldusest – lärmakas, õpilased tundsid end vabalt ning õppimist just selles tunnis väga polnud. Ilmselt oli kogu klass häiritud ka sellest, et neil uued inimesed klassis olid.

Lõunaks sõime pitsat keset linna asuvas tänava söögikohas. Kui lõuna söödud sai, istusime me paar tundi ühe ja sama kohapeal. Itaallastega oli raske jutule saada, sest keelebarjäär oli suur, aga õnneks sai norrakatega jutustada. Kui siesta lõpuks läbi oli, ronisime mäkke Malaspina kindlust külastama. Vaade linnale oli sealt ilus ja kindlusemüüride sees oli Palentine kabel, mis oli väga tagasihoidlik ja pisike. Arvestades, et kabel polnud üleni renoveeritud, olid seinamaalid väga hästi säilinud. Õnneks oli meil päris hea ilm ja ainult korraks tibutas õrnalt. Pärast kindluse külastust läksime linnavalitsusse ja kohtusime seal Bosa linnapeaga, kes meid kõiki lahkelt vastu võttis. Enne seda pidime me veel ootama mõnda aega. Ootamine väsitas mind täitsa ära ja seepärast oli mul raskusi silmade lahti hoidmisega linnapead külastades, õnneks polnud ma ainuke seal. Sellega meie päev lõppeski ja pöördusime tagasi võõrustaja juurde. Kui õhtusöögi aeg kätte jõudis, kutsuti meid lauda ja me tutvusime korralikult terve perega. Meile pakuti kahte erinevat pastat ja saia, mis on nende rahvuslik omapära. Võõrustaja perekond oli väga armas ja sõbralik ning me veetsime kõik meeldivat aega õhtusöögilauas. Me läksime Liisa Gretaga päris varakult voodisse ja jäime kohe magama.

Reis algab: pühapäev, 14.10.2018//Travel to Rome: Sunday, 14.10.2018

The morning started at the hostel Friends House, where we had arrived last night. We ate breakfast in a small cafe just outside the hotel. We got to eat a typical Italian breakfast – croissant and coffee. After breakfast, we headed to a metro station and rode a few stops to the city centre. Our plan was to walk around the Rome and visit the most important sightseeing’s.

First we went to the Spanish stairs. Of course, there were a lot of people, but it was nothing, compared to what was ahead of us. We walked up the stairs and reached to the Trinita dei Monti church. We took some pictures and continue on walking towards Piazza Navona Square. On the way there, we saw the Pantheon, the only fully preserved Old Roman building, temple built for all Gods. Then we got to the Piazza Navona Square, where the Sant’Agnese Church was located, and we had the opportunity to go in.

We knew that in Rome there are a lot of pickpockets and that’s why we had to keep an eye on our belongings. Liis Grete got to experience on her own skin as someone wanted to steal from her pocket. Luckily, he didn’t succeed on that. Next we set our steps towards the Trevi Fountain, the world’s most famous fountain. When we arrived, there were a lot of tourists taking pictures at the fountain. We threw a coin to the fountain with our right hand over our left shoulder because this is supposed to bring luck.

Finally, we started moving towards the Vatican, which was our main goal, since we had bought tickets to visit St. Peters Basilica. We were walking along the street to Basilica, when we arrived at a checkpoint where our bags were checked. There were a lot of people and I didn’t understand what was happening. It came out that the pope of Rome was going to greet the people today. Finally, we saw the Pope, standing in a white open car, that was slowly moving and was surrounded by security guards, who walked next to the car. The Pope waved at everyone and some people were freaking out by seeing him.

We got to the next security control among the first, and then we finally got to go to the Basilica. This is the largest church in the world and it was beautiful both inside and outside. After visiting the church, we found out that entering the church was free for everyone, and we just paid for some audio guide. At this point we were really hungry and we went to a small restaurant to eat pasta.

Eventually it was time to go back to the hostel, take our suitcases and take the train to the Rome airport. We flew to Sardinia, Alghero. From there we went by bus for about an hour to Bosa, where our host families were already waiting.

Written by Merili-Mai, Audentes Sports Gymnasium

Loe postitust ka EESTI KEELES (pärast pildigaleriid) →

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hommik algas hostelis Friends House, kuhu olime jõudnud eelmisel õhtul. Hommikusööki sõime väikeses kohvikus, hotellist veidi eemal. Saime süüa tavapärast Itaalia hommikusööki – croissant ja kohv. Pärast hommikusööki suundusime metroojaama ning sõitsime paar peatust linna poole. Meie plaan oli käia Roomas ringi ning näha kõige tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Kõigepelt läksime Hispaania treppide juurde. Loomulikult oli seal palju rahvast, aga see ei olnud veel midagi võrreldes sellega, mis meid ees ootas. Treppidest üles kõndides jõudsime Trinita dei Monti kiriku juurde. Tegime mõned pildid ning liikusime edasi, sihiks Piazza Navona väljak. Tee peale jäi Pantheon, mis on ainus täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis ja see ehitati kõikide jumalate templiks. Jõudsime Piazza Navona väljakule, kus asub Sant’Agnese kirik, kuhu oli meil võimalus ka sisse minna.

Teadsime, et Roomas on palju taskuvargaid ning sellepärast pidime hoidma oma asjadel hästi silma peal. Liis Grete sai kogeda ka enda naha peal, kuidas väljakul viibides keegi lootis tema taskutest midagi leida. Õnneks see vargal ei õnnestunud.

Seadsime sammud Trevi purskkaevu suunas, mis on maailma tuntuim purskkaev. Kohale jõudes oli seal tohutult palju turiste, kes tegid pilte. Viskasime parema käega üle vasaku õla purskkaevu mündi, mis peaks tooma õnne.

Lõpuks hakkasime liikuma Vatikani poole, mis oli meie peaeesmärk, kuna olime ostnud piletid, et külastada St. Peter Basiilikat. Mööda pikka tänavat basiilika poole kõndides jõudsime kontrollpunkti, kus vaadati läbi meie kotid. Seal oli tohutult palju inimesi ja alguses ei saanud ma aru, mis toimub. Tuli välja, et täna tuleb rahvast tervitama Rooma paavst. Saime seisma minna kohe turvaaia äärde ning jäime ootama paavsti tulekut. Lõpuks nägime paavsti, kes seisis valges lahtises autos, mis liikus aeglaselt ja mida turvasid auto kõrval kaasa kõndivad turvamehed. Paavst naeratas ja lehvitas kõigile ja inimesed olid hullumas tema nägemisest.

Meil õnnestus jõuda järgmisse turvakontrolli suhteliselt esimeste seas ning pärast seda saimegi lõpuks basiilikasse minna. Tegemist on maailma suurima kirikuga, mis on nii seest kui ka väljast detailirohke ja ilus. Pärast kiriku külastust saime teada, et sinna sissepääs on kõigile tasuta ja me maksime vaid audiogiidi eest. Kuna kõht oli juba päris tühjaks läinud, käisime veel söömas väikses restoranis, kus kõik tellisid pastat.

Oligi aeg tagasi suunduda hostelisse, võtta sealt kohvrid, sõita rongiga lennujaama ja lennata Sardiinia saarele Algherosse. Sealt edasi sõitsime veel bussiga umbes tund aega Bosasse, kus ootasid juba meid võõrustajapered.

Kirjutas Merili-Mai, Audentese Spordigümnaasium